Magic of Purple

Hello! The long waited post is finally here! I got the photos a while back actually but WordPress has been playing with me because for some reason the photos had a terrible quality each time I have tried to upload them here. And yes, They look absolutely beautiful and high quality everywhere else.

But here are some of my favorite photos from my photoshoot. Enjoy and let me know what do you think of this new and totally different hairstyle!

Photographer: Ako Lehemets

Heihopsti! Ja ongi see kauaoodatud postitus teie ees! Ma sain pildid juba päris tükk aega tagasi, aga kuna mina ja WordPress pole viimasel ajal just kõige paremini läbi saanud siis oli pisike probleem – nimelt iga kord kui üritasin neid pilte siia üles panna, siis kvaliteet oli nii halb, et ma lihtsalt ei suutnud veenda ennast neid üles panema. Ning jah, pildid on muidu super kvaliteediga nii et viga peab kuskil siin leiduma. Iseasi, aga kus siis ikkagi täpsemalt.

Igastahes, siin on siis mõned minu lemmikud pildid, mis nädala eest tehtud said. Anna teada kuidas pildid meeldivad ning ka mis arvad sellest uuest ja totaalselt teistsugusest soengust!

Fotograaf: Ako Lehemets

1-261-50.jpg1-281-271-551-57

I have been keeping a secret..

I need to confess something. I have been hiding something from all of you but I can’t keep it inside anymore. I wasn’t planning to talk about it for a long time but I am afraid what will happen if I don’t talk about it.

The reason I haven’t been online that much for the past few months is because on April 5th I was officially diagnosed with JIA aka Juvenile Ideopathical Artritis.

Who is not familiar with it then shortly said it’s a condition where my own body has started attacking my joints. For me it has caused severe pain in both of my wrists and knees. And this makes even the most simple and most everyday things harder for me than they are for most people.

I wish I could say that it only hurts me physically. It plays with my mind and tests my own limits. Because every morning I wake up and I feel it. I feel it everywhere. It breaks my heart because I had to give up some things that I love. There are so many days when I was ready to give up and not fight it because I lost a lot because of this. I lost some people. But then I have to remind myself that hopefully gets easier. That one day I will be better. And there are only people next to me who truly care about me and love me with their whole heart.

I have been also in a role of the friend who sees the other person experience this. And it isn’t easy, I get it. It breaks the spirit of the person. If you have been friends for a long time and remember the person as the most happiest one then you have to be prepared for it to change. Because it will. There will be days when they close up and stay away from everything. And there will be days when they want to be around people as much as possible. In that case, please don’t close them out. I beg you. It makes their world even worse because the nasty thoughts will get the best of them.

I can’t never blame the people if it’s too much for them to handle. Every day with this is different. Some days I do feel like I could fight the world and other days I feel like I never want to wake up. It’s harsh to say but this is the truth.

So. This is the conclusion of what has been going on and what I am dealing with right now. And to finish it then I ask you to be kind to people around you, you can never know what is happening to them. And when you see that something is wrong then just be there for the person, offer your shoulder when you feel they need to cry or just an ear to listen them out. And never close them out. It will only make everything worse.

If you have any questions about it or want to know more about then don’t be afraid to ask. You can always write in here or if you want to talk privately then you can write me in any of my social media accounts.

And for any disclaimers out there then this post is not for seeking attention but showing others that it is important to speak up. To make talking about your mental and physical health okay and normal, not as a tabu thing.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook

IMG_9894

Ma tahan midagi üles tunnistada. Ma olen seda varjanud peaaegu, et kõigi eest, aga ma ei suuda seda enam teha. Ma ei plaaninud sellest veel pikka aega rääkida, kuid ma kardan natuke, mis võib juhtuda kui ma seda ei tee.
Põhjus, miks ma olen viimase paari kuu jooksul olnud netist rohkem eemal on see, et 5ndal aprillil diagnoositi mind juveniilse ideopaatilise artriidiga (ehk lühidalt öeldes JIA).

Kes pole sellega tuttav siis lühidalt öeldes on see seisund, kus mu enda keha on pöördunud iseenda vastu ning selle tulemusena hakanud mu liigiseid ründama. Minu jaoks põhjustab see ägedat valu nii mõlemates randmetes ning põlvedes. Ning selle tulemusena võivad mõned kõige lihtsamad ja igapäevasemad asjad mulle raskeks osutada.

Ma soovin, et ma saaksin öelda, et see põhjustab valu mulle ainult füüsilisel tasandil. See mängib mu mõtetega ning paneb mind igapäevaselt proovile. Kuna iga hommik ma ärkan üles ja ma tunnen seda. Ma tunnen seda lõpmatut valu igal pool. Ning see murrab mu südame, kuna olen olnud sunnitud loobuma mõnest asjast, mida ma armastan. On olnud nii palju päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam võidelda selle vastu, kuna see on võtnud minult juba nii palju. Ma olen kaotanud enda kõrvalt inimesi, kes ma soovin, et poleks lahkunud. Kuid sel hetkel ma pean hakkama endale jällegi meelde tuletama, et on veel nii palju mille pärast võidelda ning et ehk lõpuks tasub see käik ära. Ehk läheb siis kõik kergemaks. Ehk ühel päeval on kõik parem. Ning sel hetkel seisavad minu kõrval inimesed, mes tõeliselt hoolivad minust and armastavad mind kogu oma südamega.

Ma saan öeda, et ma mõistan neid, kelle jaoks on seda kõike liiga palju, et lihtsalt olemas olla minu jaoks, kuna ma olen olnud selles olukorras, kus ma olen sõbra rollis. Ma siiani olen. Nii et ma saan sellest aru. See on raske. See murrab selle inimese vaimu, kes seda läbi elab. See inimene muutub niivõrd palju, et võib mõnele tunduda lausa võõrana. Kui enne oli see inimene pidavelt rõõmus ja positiivne inimene, kes uskus maailma headusesse siis ole valmis, et see muutub. On päevi, kus see inimene tahab olla ainult üksina ning on sulgenud oma mõtetesse. Ning on päevi, kus ainuke asi mida ta üle kõige tahab, on olla inimeste keskel. Ning see on hetk, kus sa ei tohiks inimest kõrvale heita. Kuna need mõtted, mis hakkavad sel juhul ligi tulema, ei ole ilusad ega õnnelikud.

Enda seisukohalt saan öelda, et see poleks minust aus, kui ma süüdistaks neid inimesi lahkumises, kui see on liiga palju nende jaoks. Kuna see mis toimub mu enda peas on selline, kuhu ma ei tahaks kedagi lasta. See pole ilus. Mõned päevad on sellised, kus ma tunnen, et ma suudan kogu maailmale vastu olla ning teistel päevadel on ainukeseks mõtteks see, et ma ei tahaks enam kunagi üles ärgata. Seda on karm öelda, kuid see on tõsi. 

Niisiis. See on siis kokkuvõte sellest, mis on viimasel ajal toimunud ning millega ma pean hetkel hakkama saama. Ning lõpetuseks tahan veel paluda, et oleksid lahke ja sõbralik nende vastu, kes on su ümber, sa ei või kunagi teada, mis nende elus toimuda võib ning paar head sõna võib olla nende päeva tipphetk. Ja kui sa näed, et midagi pole õigesti siis lihtsalt ole seal selle inimese jaoks, paku oma õlga, millel nutta või kõrva, mis lihtsalt kuulaks, mis vaevab nende südant. Ära kunagi tõuka neid eemale. See teeb ainult asja hullemaks.

Kui sul on mingeid küsimusi võid tahad rohkem selle teema kohta teada, siis võib mulle alati siia ja ka mu sotsiaalmeedia kontodel privaatselt kirjutada.

PS. Mainin ka ära, et see postitus pole mõeldud selle jaoks, et otsida tähelepanu või haletsust, vaid selleks, et näidata ka teistele, et sellisest asjadest rääkimine on tähtis. Et see pole mingisugune tabu asi, millest keegi ei tohiks rääkida. 

Kust mind veel leida| YouTube | Instagram | Twitter | Facebook 

#VantagePoint

I have always been a free spirit. I love to live life freely, just do what makes me happy and leave all the negativity behind me. I love to travel, to discover new places and culture, to meet new people and make new friends. That’s who I have always been.

And travelling is one of my favorite things in the world. It makes me happy. It lets me discover something new and exciting. And all the beauty I can capture to my brain forever. So recently where ever I go a camera is always a must for me. Some may think that those who take a lot of photos when travelling and put them up somewhere, just want to show that they have been there or something along those lines.

But for me it’s more of catching a beautiful moment I want to look back in the future. And carrying a hefty camera is always not the best choice. So a little compact camera that you can fit everywhere and offers you an amazing quality photos comes really handy. And this is exactly what the Light L16 Camera by Light.co can do for you! I was introduced to this camera recently and so far it seems like a dream for free spirits just like me so I am beyond excited to be a part of the #VantagePoint project!

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

GR-Photos-64GR-Photos-49

Photography Talk

I feel like I haven’t talked much about why or when I started photography, you just kind of saw it come up in blog just out of the blue. But it’s a really big part of my life and it’s something that I want to share with the world. It’s my form of art.

Ma tunnen, et ma räägin selles pisikeses blogipesas üsna palju oma elust ja sellega seonduvatest mõtetest, kuid ma pole kunagi seletanud kuidas ma hakkasin fotograafiaga tegelema ja üldse miks. See lihtsalt ühel päeval ilmus siia nagu puhtast õhust. Või noh tegelikult mitte täielikult, aga noh, saate ju aru 😀
Kuid fotograafial on praegusel hetkel minu elus üsnagi suur roll niiet ma tahan seda jagada teiega. Enda kunstivormi, midagi mis kuulub ainult mulle.

GR-Photos-18.jpg

Why? As you already know, I am quite an artsy person but getting the inspiration to draw is not the same as it used to be when I was younger. And dance, well, I love it but it’s not my art. It’s someone else’s creation, not mine. But I want to create something that is truly and only mine. No one else’s. I can create and develop the image I have in my mind, the images and creations that come to me.

Miks? Kui oled mind juba natuke pikemalt jälginud siis ilmselt tead juba, et ma olen ürna kunstiline inimene, kuid kahjuks pole mul viimasel ajal olnud absoluutselt mitte mingit inspriratsiooni joonistamise jaoks võrreldes sellega, mis see kunagi oli. Ning tantsimisega on lugu nii, et see pole minu loodud kunst. See on kellegi teise kujutlus ja visioon, mitte minu. Kuid ma tahan luua midagi, mis on ainult minu ning loodud minu nägemuse järgi.

GR-Photos-13

When? I really liked taking photos and making videos even when I was younger, just for fun with my friends. But then life got into the way and I sort of lost my passion for it until last year when I attended in a media camp where I and a group of other young creatives made our own news show. There was also a group of radio and blog people but I was in a television group. And I loved it there. I got my passion back. I got back what I loved and learned to be better. After the camp I just took photos with my phone as I didn’t have a proper working camera but as for my birthday and graduation gift I got my first DSLR camera 3 months later. I couldn’t be more happier. And after that I started learned everything about my camera and how to work with it to create what I have in my mind. And about six months later aka today, I am still learning. I am learning to be better and be my own creative mind.

Millal? Mulle on alati meeldinud teha pilte ja filmida, lihtslt lõbu pärast koos sõpradega. Kuid kuna tuli teisi asju ette siis see kirg fotograafia vastu kadus lihtsalt kuidagi ära. Kuid see tuli tagasi, kui osalesin ühes multimeedia laagris möödunud aprillis. See oli koht kus koos teiste noorte loojatega pidime kõigest 2 päevaga suutma teha oma uudistesaate ehk siis kavandama ning välja mõtlema lood, valima välja neist parimad, filmida ning lõpuks ka monteerida kõik kokku. Ning ma leidsin taas selle pisiku nii fotograafia kui ka filmiduse vastu (niivõrd-kuivõrd võib minu pisikesi videojuppe nimetada just filmiduseks, aga las see jääb, see oli parim, mis ma selle aja kohta oskasin :D). Igastahes September oli lõpuks see aeg kui sain lõpuks oma esimese ihaldatud ning kauaoodatud peegelkaamera. Ning pärast seda olen lihtsalt õppinud ja katsetanud kõike ise – minu arust kõige parem õppimise viis. Kuid ma õpin iga päevaga järjest rohkem ning saan ka järk-järgult järjest paremaks.

_MG_9952

Since I don’t want to make this post too long I am going to stop here for today. But be sure to let me know if you want part 2 or 3 where I share my tips, what I have learned so far and how to get the most out of your gear. 🙂

Igastahes, kuna ma ei taha seda postitust ajada liiga pikaks siis ma panen siia nüüd pausi. 😀 Kuid kui tahate rohkem teada sellest kuidas midagi teha ning mingisuguseid nippe teada saada siis andke teada ja tulevad ka järgmised osad sellele postitusele. 🙂

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

2 (4)

Fitting in

Why is it that some people are more popular than others? Because they are more beautiful or smarter? Or is it just something that makes everyone want to be around them?

I am definitely the one who feels out of place all the time, like I don’t fit in anywhere anymore, especially in school. Especially since fall.

You know why?

Oh of course not. How could you? I rarely mention that. It’s because all my friends are in the same school as I am but in different classes. So that mans that I almost never see them. And that’s where my problem is. I am just drifting more further away from them as the days pass by. They find new friends. They move on.

But I don’t know how to do that.

I don’t know how to get so close with someone who I can tell them all my secrets and know that they keep them. I don’t trust people.

So I am alone. I spend most of my weekend at home behind my computer or reading. Of course it may sound so cozy and nice but when it’s been like this for over eight months, you’ll get really lonely.

I can never blame them. They didn’t do anything wrong.

But I want to fit in. I want to go out with my friends on weekends.
I want to laugh from the heart. I want to laugh until my eyes are tearing up. Until my face and stomach hurt from laughing.

I haven’t done that for so long. And I really miss it.

If you have any suggestions or tips on how to get over these kinds of feelings, I am all ears.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Miks on nii, et mõned on lihtsalt populaarsemad kui teised? Sest nad on ilusamad või targemad? Või on neis lihtsalt midagi lisaks, mis tahab panna teisi nende läheduses olema?

Ma olen üks nendest, kes tunneb, et nagu ei sobi väga teiste hulka, eriti just koolis. Eriti alates sügisest.

Tead miks?

Loomulikult mitte. Aga kuidas sa saaksidki? Ma ei räägi sellest just kuigi palju. Igastahes, kõik, kellega varem suhtlesin, on nüüd küll ikka samas koolis, aga erinevates suundades ehk siis ega neid väga ikkagi ei näe. Ja siit saabki mu probleem alguse. Ma tunnen, et ma eemaldun neist iga päevaga üha kaugemale. Ja nad leiavad uued sõbrad. Nad liiguvad edasi.

Loomulikult ma ei arvagi, et kogu maailm peaks minu ümber keerlema, ma pole nii enesekeskne. Ma tean, et neil on on oma elu ja see lihtsalt on nii. Kuid see ei tähenda, et ma igatseks neid. See ei muuda kunagi seda tunnet.

Aga ma lihtsalt ei oska seda.

Ma ei oska inimesi usaldada, mistõttu on ka raskem sõpru saada. Ükskõik kui väga ma ka tahaks.

Niiet ma olen üksi. Ma veedan peaaegu iga nädalavahetuse kodus kas siis arvuti või raamatu taga. See võib tunduda mugav ja tore, aga pikapeale see enam selline pole. Ning see viib mind pideva üksinduse tundeni.

Aga ma tahan sobida kuhugi. Ma tahan olla vabal ajal koos sõpradega. Ma tahan naerda kogu südamest. Ma tahan naera, kuni mul hakkavad pisarad voolama. Kuni mu nägu ja kõht juba valutavad.

Ma pole seda nii pikka aega teinud. Ma igatsen seda tohutult.

Kui teil on mingisugust nõu mulle, kuidas saada sellest tundest üle või nippe kuidas hakata inimesi uuesti rohkem usaldama, siis ma olen üks suurkõrv.

Kust mind veel leida | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep