I have been keeping a secret..

I need to confess something. I have been hiding something from all of you but I can’t keep it inside anymore. I wasn’t planning to talk about it for a long time but I am afraid what will happen if I don’t talk about it.

The reason I haven’t been online that much for the past few months is because on April 5th I was officially diagnosed with JIA aka Juvenile Ideopathical Artritis.

Who is not familiar with it then shortly said it’s a condition where my own body has started attacking my joints. For me it has caused severe pain in both of my wrists and knees. And this makes even the most simple and most everyday things harder for me than they are for most people.

I wish I could say that it only hurts me physically. It plays with my mind and tests my own limits. Because every morning I wake up and I feel it. I feel it everywhere. It breaks my heart because I had to give up some things that I love. There are so many days when I was ready to give up and not fight it because I lost a lot because of this. I lost some people. But then I have to remind myself that hopefully gets easier. That one day I will be better. And there are only people next to me who truly care about me and love me with their whole heart.

I have been also in a role of the friend who sees the other person experience this. And it isn’t easy, I get it. It breaks the spirit of the person. If you have been friends for a long time and remember the person as the most happiest one then you have to be prepared for it to change. Because it will. There will be days when they close up and stay away from everything. And there will be days when they want to be around people as much as possible. In that case, please don’t close them out. I beg you. It makes their world even worse because the nasty thoughts will get the best of them.

I can’t never blame the people if it’s too much for them to handle. Every day with this is different. Some days I do feel like I could fight the world and other days I feel like I never want to wake up. It’s harsh to say but this is the truth.

So. This is the conclusion of what has been going on and what I am dealing with right now. And to finish it then I ask you to be kind to people around you, you can never know what is happening to them. And when you see that something is wrong then just be there for the person, offer your shoulder when you feel they need to cry or just an ear to listen them out. And never close them out. It will only make everything worse.

If you have any questions about it or want to know more about then don’t be afraid to ask. You can always write in here or if you want to talk privately then you can write me in any of my social media accounts.

And for any disclaimers out there then this post is not for seeking attention but showing others that it is important to speak up. To make talking about your mental and physical health okay and normal, not as a tabu thing.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook

IMG_9894

Ma tahan midagi üles tunnistada. Ma olen seda varjanud peaaegu, et kõigi eest, aga ma ei suuda seda enam teha. Ma ei plaaninud sellest veel pikka aega rääkida, kuid ma kardan natuke, mis võib juhtuda kui ma seda ei tee.
Põhjus, miks ma olen viimase paari kuu jooksul olnud netist rohkem eemal on see, et 5ndal aprillil diagnoositi mind juveniilse ideopaatilise artriidiga (ehk lühidalt öeldes JIA).

Kes pole sellega tuttav siis lühidalt öeldes on see seisund, kus mu enda keha on pöördunud iseenda vastu ning selle tulemusena hakanud mu liigiseid ründama. Minu jaoks põhjustab see ägedat valu nii mõlemates randmetes ning põlvedes. Ning selle tulemusena võivad mõned kõige lihtsamad ja igapäevasemad asjad mulle raskeks osutada.

Ma soovin, et ma saaksin öelda, et see põhjustab valu mulle ainult füüsilisel tasandil. See mängib mu mõtetega ning paneb mind igapäevaselt proovile. Kuna iga hommik ma ärkan üles ja ma tunnen seda. Ma tunnen seda lõpmatut valu igal pool. Ning see murrab mu südame, kuna olen olnud sunnitud loobuma mõnest asjast, mida ma armastan. On olnud nii palju päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam võidelda selle vastu, kuna see on võtnud minult juba nii palju. Ma olen kaotanud enda kõrvalt inimesi, kes ma soovin, et poleks lahkunud. Kuid sel hetkel ma pean hakkama endale jällegi meelde tuletama, et on veel nii palju mille pärast võidelda ning et ehk lõpuks tasub see käik ära. Ehk läheb siis kõik kergemaks. Ehk ühel päeval on kõik parem. Ning sel hetkel seisavad minu kõrval inimesed, mes tõeliselt hoolivad minust and armastavad mind kogu oma südamega.

Ma saan öeda, et ma mõistan neid, kelle jaoks on seda kõike liiga palju, et lihtsalt olemas olla minu jaoks, kuna ma olen olnud selles olukorras, kus ma olen sõbra rollis. Ma siiani olen. Nii et ma saan sellest aru. See on raske. See murrab selle inimese vaimu, kes seda läbi elab. See inimene muutub niivõrd palju, et võib mõnele tunduda lausa võõrana. Kui enne oli see inimene pidavelt rõõmus ja positiivne inimene, kes uskus maailma headusesse siis ole valmis, et see muutub. On päevi, kus see inimene tahab olla ainult üksina ning on sulgenud oma mõtetesse. Ning on päevi, kus ainuke asi mida ta üle kõige tahab, on olla inimeste keskel. Ning see on hetk, kus sa ei tohiks inimest kõrvale heita. Kuna need mõtted, mis hakkavad sel juhul ligi tulema, ei ole ilusad ega õnnelikud.

Enda seisukohalt saan öelda, et see poleks minust aus, kui ma süüdistaks neid inimesi lahkumises, kui see on liiga palju nende jaoks. Kuna see mis toimub mu enda peas on selline, kuhu ma ei tahaks kedagi lasta. See pole ilus. Mõned päevad on sellised, kus ma tunnen, et ma suudan kogu maailmale vastu olla ning teistel päevadel on ainukeseks mõtteks see, et ma ei tahaks enam kunagi üles ärgata. Seda on karm öelda, kuid see on tõsi. 

Niisiis. See on siis kokkuvõte sellest, mis on viimasel ajal toimunud ning millega ma pean hetkel hakkama saama. Ning lõpetuseks tahan veel paluda, et oleksid lahke ja sõbralik nende vastu, kes on su ümber, sa ei või kunagi teada, mis nende elus toimuda võib ning paar head sõna võib olla nende päeva tipphetk. Ja kui sa näed, et midagi pole õigesti siis lihtsalt ole seal selle inimese jaoks, paku oma õlga, millel nutta või kõrva, mis lihtsalt kuulaks, mis vaevab nende südant. Ära kunagi tõuka neid eemale. See teeb ainult asja hullemaks.

Kui sul on mingeid küsimusi võid tahad rohkem selle teema kohta teada, siis võib mulle alati siia ja ka mu sotsiaalmeedia kontodel privaatselt kirjutada.

PS. Mainin ka ära, et see postitus pole mõeldud selle jaoks, et otsida tähelepanu või haletsust, vaid selleks, et näidata ka teistele, et sellisest asjadest rääkimine on tähtis. Et see pole mingisugune tabu asi, millest keegi ei tohiks rääkida. 

Kust mind veel leida| YouTube | Instagram | Twitter | Facebook 

Fitting in

Why is it that some people are more popular than others? Because they are more beautiful or smarter? Or is it just something that makes everyone want to be around them?

I am definitely the one who feels out of place all the time, like I don’t fit in anywhere anymore, especially in school. Especially since fall.

You know why?

Oh of course not. How could you? I rarely mention that. It’s because all my friends are in the same school as I am but in different classes. So that mans that I almost never see them. And that’s where my problem is. I am just drifting more further away from them as the days pass by. They find new friends. They move on.

But I don’t know how to do that.

I don’t know how to get so close with someone who I can tell them all my secrets and know that they keep them. I don’t trust people.

So I am alone. I spend most of my weekend at home behind my computer or reading. Of course it may sound so cozy and nice but when it’s been like this for over eight months, you’ll get really lonely.

I can never blame them. They didn’t do anything wrong.

But I want to fit in. I want to go out with my friends on weekends.
I want to laugh from the heart. I want to laugh until my eyes are tearing up. Until my face and stomach hurt from laughing.

I haven’t done that for so long. And I really miss it.

If you have any suggestions or tips on how to get over these kinds of feelings, I am all ears.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Miks on nii, et mõned on lihtsalt populaarsemad kui teised? Sest nad on ilusamad või targemad? Või on neis lihtsalt midagi lisaks, mis tahab panna teisi nende läheduses olema?

Ma olen üks nendest, kes tunneb, et nagu ei sobi väga teiste hulka, eriti just koolis. Eriti alates sügisest.

Tead miks?

Loomulikult mitte. Aga kuidas sa saaksidki? Ma ei räägi sellest just kuigi palju. Igastahes, kõik, kellega varem suhtlesin, on nüüd küll ikka samas koolis, aga erinevates suundades ehk siis ega neid väga ikkagi ei näe. Ja siit saabki mu probleem alguse. Ma tunnen, et ma eemaldun neist iga päevaga üha kaugemale. Ja nad leiavad uued sõbrad. Nad liiguvad edasi.

Loomulikult ma ei arvagi, et kogu maailm peaks minu ümber keerlema, ma pole nii enesekeskne. Ma tean, et neil on on oma elu ja see lihtsalt on nii. Kuid see ei tähenda, et ma igatseks neid. See ei muuda kunagi seda tunnet.

Aga ma lihtsalt ei oska seda.

Ma ei oska inimesi usaldada, mistõttu on ka raskem sõpru saada. Ükskõik kui väga ma ka tahaks.

Niiet ma olen üksi. Ma veedan peaaegu iga nädalavahetuse kodus kas siis arvuti või raamatu taga. See võib tunduda mugav ja tore, aga pikapeale see enam selline pole. Ning see viib mind pideva üksinduse tundeni.

Aga ma tahan sobida kuhugi. Ma tahan olla vabal ajal koos sõpradega. Ma tahan naerda kogu südamest. Ma tahan naera, kuni mul hakkavad pisarad voolama. Kuni mu nägu ja kõht juba valutavad.

Ma pole seda nii pikka aega teinud. Ma igatsen seda tohutult.

Kui teil on mingisugust nõu mulle, kuidas saada sellest tundest üle või nippe kuidas hakata inimesi uuesti rohkem usaldama, siis ma olen üks suurkõrv.

Kust mind veel leida | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Life update + chitchat

If you don’t know it already then I am starting my studies in a new school called Viljandi Gümnaasium which is a high school in my hometown (high school in Estonia starts when you are 16 years old and going to 10th grade) and we have a different system there than I had in middle school. And that means that I can study more of what I want. Basically everyone chooses their own specialisations for example who wants to study medicine after then they (probably) choose science and those who are interested in maths are more likely to choose maths-physics. Since I want to study abroad after I finish high school then the most logical choice for me was to choose language specialisation. But there are many other reasons as well.

And going on with that then many people have asked me why I chose to study that. The answer for me is really simple because I know what I want from life. And that’s that I want to take everything this world has to offer and because of that I can’t see my future in Estonia. At least not right now. Of course I can chance my mind and stay in here but for now it’s not what I want. So since I really want to study abroad I have to speak English very good, well if to be honest then fluently so I could understand everything haha. 😀
And if I go on with what I want to do in the future then I can’t say it for sure as I am very indecisive and chance my mind all the time haha. But I kind of do know the direction of what interest me and what I would like to do in the future as well. And the things are either journalism/literature, photography or something with art. Of course there are some requirements that I want my future job to have and that would be that I can do something creative and it would have to have flexible work hours. I don’t really like that my job would be a routine and from one time to another, I want it to be in different times every time so it would be exciting for me to go to work. You may have noticed that I kind of based these choices on my hobbies so they are the most obvious choices for me at the moment.

I know that many think that these are not the most realistic kinds of dreams/options for the future because it’s hard to make it in all of these industries. But so what – I don’t care. These are the things that interest me and I am not that kind of person who could do a job that I do not like. I just can’t so I am going to persuade my dream and believe that it will work out for me in the end. I like to think that if I put enough work and effort into what I want and also believe in myself then I am going to get it.

I am going to stop the chat about my future and school here and will continue with another topic what is something that I quickly want to talk to you about. And the topic is making decisions. I want to talk about this one because of what others have said to me about me coloring my hair half pink (ombre style). I know that just about now you may think how these two are connected but they are, just read on and you will find out how! 😉

So a few weeks ago I decided to do something that I have wanted for years and that was coloring my hair pink, well half-way as I already said.
Okay it’s not as pink as I initially thought I wanted, it’s more pinkish purple or like pink  mixed with dark purple. Haha anyway I hope you get what I mean. But to my surprise I really like this color, it suits me.
The reason why I wanted to talk about it a little is because some of my close family members think that I did it as a sign of rebellion or just because everyone else does that (which they are not FYI!) But you know what? It’s not true. The thing was that I wasn’t really happy with my natural hair color which is this boring potato-skin kind of color and I felt like it wasn’t me and I didn’t like it anymore.

I wanted to put some of that sparkly and bubbly personality of mine to my hair as well because I feel like it represents me a lot more. I am very fond of colors and they make me happy so yes, I colored my hair pink. I did it so that I would feel more like me and that I would feel more confident. Of course it may look bad if not done beautifully but I like to take care of my hair and so far I am absolutely in love with my hair and I have not regretted even once that I did it.
It gives me such a great mood when I get to style my hair now and I feel so much more confident and that was all I wanted out of it.

Oh an that color I have now is not a permanent one so every time I wash my hair it gets more lighter and like more dustier looking until it’s all gone.  So sometime in the near future I have to go to my hairdresser again to let her put the permanent color on so it won’t wash away. I can’t already wait it but the thing is that I am really bad at scheduling my appointments haha so that one is going to be a challenge lol. 😀

And here’s is also a photo of how my hair is now. 🙂
To see more photos then also follow me in Instagram and there are also lots of photos of my everyday life. 😉

Let’s connect | Instagram | YouTube | Twitter | Facebook | Snapchat @greeteratsep

Kes veel ei tea seda siis see aasta asusin õppima uude kooli ehk siis Viljandi Gümnaasiumisse ning suunaks valisin endale võõrkeele suuna. Ning see siis tähendab, et ma õpin süvendatumalt inglise keelt kui teiste suundade õppijad ning see oli ka peamine põhjus miks selle valisin. Kuid on põhjuseid teisigi.

 Nii mõnedki on küsinud, et miks just selle valisin. Minu jaoks on see vastus lihtne, kuna ma tean mida ma tahan. Ma tahan võtta sellelt elult kõik, mis on võimalik ja sel põhjusel ei näe oma tulevikku Eestis. See arvamus võib ka iga hetk muutuda aga praegu vähemalt mitte. Ehk siis kuna ma tahan minna välismaale edasi õppima siis inglise keelt läheb mul igastahes vaja. Ja kui jätkata selle teemaga, et mida ma siis ikkagi elus teha tahan siis vastuseks ma midagi kindlat ei saa öelda, kuna ausalt öeldes olen ma väga otsustamatu vahetevahel niiet ilmselgelt ei oska ma isegi täpset vastust öelda, aga kõige tõenäolisemalt on see tegemist (aja)kirjanduse, fotograafia või kunstiga ehk siis midagi loovat ning mis oleks väga paindlik töö. Ning loomulikult peaks see mulle väga meeldima. Hetkel on need minu jaoks kõige mõistlikumad ja loogilisemad valikud, kuna need kõik on ka mu hobid. 

Ma tean, et mõned arvavad, et mitte ükski neist variantidest pole just kõige reaalsem unistus/tulevikuvalik, kuna nendes on raske läbi lüüa. Aga teate mis? Mind ei huvita. Ma olen sellist tüüpi inimene, kes lihtsalt ei suudaks teha tööd, mis mulle ei meeldi. Mulle meeldib mõelda, et kui piisavalt tööd ja pingutusi panna millegi tegemisse siis on võimalik ka saavutada tulemust mida ma tahan.

Okei, selle kooli ja tuleviku koha pealt lõpetan ma jutu siin ning lähen teise teemaga edasi, aga see on ka selline asi, millest tahtsin kiirelt juttu teha. Ning selleks siis on otsuste tegemine. Ning selle all tahan ma just rääkida sellest, mida mulle on öeldud selle kohta, et otsustasin oma juukseid pooleldi värvida. Ilmselt võid nüüd juba mõelda, et kuidas see teemaga üldse kokku puutub aga vot puutub küll!

Nimelt otsustasin juba paar nädalat tagasi, et aeg on ära teha asi, mida olen juba mitu aastat tahtnud teha ehk siis värvida oma juuksed pooleldi roosaks. Okei, praegu on see värv küll rohkem roosakas-lilla aga mulle väga meeldib ka see. Ning miks ma sellest tahtsin juttu teha oli sellepärast, et mõned mu lähedased arvavad, et tegin seda lihtsalt kiusu pärast või sest teised teevad ka (mida nad ei tee enam nii väga muideks, aga noh ega mid siis ju ei kuulata :D) . Aga teate mis? See pole tõsi. Asi oli lihtsalt selles, et mulle ei meeldinud see üksluine kartulikoore värv, mis mul terve elu on olnud. Ma tahtsin ka oma juustele lisada seda isikupära ja särtsu, mida mulle meeldib väljendada oma riietuse aga ka kunstiga. Värvid on mind alati rõõmsaks teinud niiet miks mitte lisada natuke värvi ka oma juustele, et saaksin olla enesekindlam ja rohkem mina. Ja kui aus olla siis pole ma kordagi seda siiamaani kahetsenud – ma tunnen ennast paremini ning enesekindlamalt ja see ongi see, mida ma tahtsin. 

Hetkel pole mul veel püsivärvi peal ehk siis see värv, mis praegu on peal, kulub iga pesukorraga maha ning varsti on see läinud. Niiet pean lähiajal tegema veel ühe juuksurikülastuse, et saada pähe püsivärv. Ei jõua seda enam ära oodata aga noh see tuletab ka meelde seda, et loogiline ja ainus asi, mida vaja veel teha on helistada ka juuksurile ja aeg panna. Mida ma, aga unustan koguaeg teha haha. 😀

Pisike pilt siis ka millised mu kiharad hetkel välja näevad. Kuna pole püsivärv siis värv ka tuhmub aga siiski mulle meeldib. 🙂

YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat @greeteratsep