I have been keeping a secret..

I need to confess something. I have been hiding something from all of you but I can’t keep it inside anymore. I wasn’t planning to talk about it for a long time but I am afraid what will happen if I don’t talk about it.

The reason I haven’t been online that much for the past few months is because on April 5th I was officially diagnosed with JIA aka Juvenile Ideopathical Artritis.

Who is not familiar with it then shortly said it’s a condition where my own body has started attacking my joints. For me it has caused severe pain in both of my wrists and knees. And this makes even the most simple and most everyday things harder for me than they are for most people.

I wish I could say that it only hurts me physically. It plays with my mind and tests my own limits. Because every morning I wake up and I feel it. I feel it everywhere. It breaks my heart because I had to give up some things that I love. There are so many days when I was ready to give up and not fight it because I lost a lot because of this. I lost some people. But then I have to remind myself that hopefully gets easier. That one day I will be better. And there are only people next to me who truly care about me and love me with their whole heart.

I have been also in a role of the friend who sees the other person experience this. And it isn’t easy, I get it. It breaks the spirit of the person. If you have been friends for a long time and remember the person as the most happiest one then you have to be prepared for it to change. Because it will. There will be days when they close up and stay away from everything. And there will be days when they want to be around people as much as possible. In that case, please don’t close them out. I beg you. It makes their world even worse because the nasty thoughts will get the best of them.

I can’t never blame the people if it’s too much for them to handle. Every day with this is different. Some days I do feel like I could fight the world and other days I feel like I never want to wake up. It’s harsh to say but this is the truth.

So. This is the conclusion of what has been going on and what I am dealing with right now. And to finish it then I ask you to be kind to people around you, you can never know what is happening to them. And when you see that something is wrong then just be there for the person, offer your shoulder when you feel they need to cry or just an ear to listen them out. And never close them out. It will only make everything worse.

If you have any questions about it or want to know more about then don’t be afraid to ask. You can always write in here or if you want to talk privately then you can write me in any of my social media accounts.

And for any disclaimers out there then this post is not for seeking attention but showing others that it is important to speak up. To make talking about your mental and physical health okay and normal, not as a tabu thing.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook

IMG_9894

Ma tahan midagi üles tunnistada. Ma olen seda varjanud peaaegu, et kõigi eest, aga ma ei suuda seda enam teha. Ma ei plaaninud sellest veel pikka aega rääkida, kuid ma kardan natuke, mis võib juhtuda kui ma seda ei tee.
Põhjus, miks ma olen viimase paari kuu jooksul olnud netist rohkem eemal on see, et 5ndal aprillil diagnoositi mind juveniilse ideopaatilise artriidiga (ehk lühidalt öeldes JIA).

Kes pole sellega tuttav siis lühidalt öeldes on see seisund, kus mu enda keha on pöördunud iseenda vastu ning selle tulemusena hakanud mu liigiseid ründama. Minu jaoks põhjustab see ägedat valu nii mõlemates randmetes ning põlvedes. Ning selle tulemusena võivad mõned kõige lihtsamad ja igapäevasemad asjad mulle raskeks osutada.

Ma soovin, et ma saaksin öelda, et see põhjustab valu mulle ainult füüsilisel tasandil. See mängib mu mõtetega ning paneb mind igapäevaselt proovile. Kuna iga hommik ma ärkan üles ja ma tunnen seda. Ma tunnen seda lõpmatut valu igal pool. Ning see murrab mu südame, kuna olen olnud sunnitud loobuma mõnest asjast, mida ma armastan. On olnud nii palju päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam võidelda selle vastu, kuna see on võtnud minult juba nii palju. Ma olen kaotanud enda kõrvalt inimesi, kes ma soovin, et poleks lahkunud. Kuid sel hetkel ma pean hakkama endale jällegi meelde tuletama, et on veel nii palju mille pärast võidelda ning et ehk lõpuks tasub see käik ära. Ehk läheb siis kõik kergemaks. Ehk ühel päeval on kõik parem. Ning sel hetkel seisavad minu kõrval inimesed, mes tõeliselt hoolivad minust and armastavad mind kogu oma südamega.

Ma saan öeda, et ma mõistan neid, kelle jaoks on seda kõike liiga palju, et lihtsalt olemas olla minu jaoks, kuna ma olen olnud selles olukorras, kus ma olen sõbra rollis. Ma siiani olen. Nii et ma saan sellest aru. See on raske. See murrab selle inimese vaimu, kes seda läbi elab. See inimene muutub niivõrd palju, et võib mõnele tunduda lausa võõrana. Kui enne oli see inimene pidavelt rõõmus ja positiivne inimene, kes uskus maailma headusesse siis ole valmis, et see muutub. On päevi, kus see inimene tahab olla ainult üksina ning on sulgenud oma mõtetesse. Ning on päevi, kus ainuke asi mida ta üle kõige tahab, on olla inimeste keskel. Ning see on hetk, kus sa ei tohiks inimest kõrvale heita. Kuna need mõtted, mis hakkavad sel juhul ligi tulema, ei ole ilusad ega õnnelikud.

Enda seisukohalt saan öelda, et see poleks minust aus, kui ma süüdistaks neid inimesi lahkumises, kui see on liiga palju nende jaoks. Kuna see mis toimub mu enda peas on selline, kuhu ma ei tahaks kedagi lasta. See pole ilus. Mõned päevad on sellised, kus ma tunnen, et ma suudan kogu maailmale vastu olla ning teistel päevadel on ainukeseks mõtteks see, et ma ei tahaks enam kunagi üles ärgata. Seda on karm öelda, kuid see on tõsi. 

Niisiis. See on siis kokkuvõte sellest, mis on viimasel ajal toimunud ning millega ma pean hetkel hakkama saama. Ning lõpetuseks tahan veel paluda, et oleksid lahke ja sõbralik nende vastu, kes on su ümber, sa ei või kunagi teada, mis nende elus toimuda võib ning paar head sõna võib olla nende päeva tipphetk. Ja kui sa näed, et midagi pole õigesti siis lihtsalt ole seal selle inimese jaoks, paku oma õlga, millel nutta või kõrva, mis lihtsalt kuulaks, mis vaevab nende südant. Ära kunagi tõuka neid eemale. See teeb ainult asja hullemaks.

Kui sul on mingeid küsimusi võid tahad rohkem selle teema kohta teada, siis võib mulle alati siia ja ka mu sotsiaalmeedia kontodel privaatselt kirjutada.

PS. Mainin ka ära, et see postitus pole mõeldud selle jaoks, et otsida tähelepanu või haletsust, vaid selleks, et näidata ka teistele, et sellisest asjadest rääkimine on tähtis. Et see pole mingisugune tabu asi, millest keegi ei tohiks rääkida. 

Kust mind veel leida| YouTube | Instagram | Twitter | Facebook