I have been keeping a secret..

I need to confess something. I have been hiding something from all of you but I can’t keep it inside anymore. I wasn’t planning to talk about it for a long time but I am afraid what will happen if I don’t talk about it.

The reason I haven’t been online that much for the past few months is because on April 5th I was officially diagnosed with JIA aka Juvenile Ideopathical Artritis.

Who is not familiar with it then shortly said it’s a condition where my own body has started attacking my joints. For me it has caused severe pain in both of my wrists and knees. And this makes even the most simple and most everyday things harder for me than they are for most people.

I wish I could say that it only hurts me physically. It plays with my mind and tests my own limits. Because every morning I wake up and I feel it. I feel it everywhere. It breaks my heart because I had to give up some things that I love. There are so many days when I was ready to give up and not fight it because I lost a lot because of this. I lost some people. But then I have to remind myself that hopefully gets easier. That one day I will be better. And there are only people next to me who truly care about me and love me with their whole heart.

I have been also in a role of the friend who sees the other person experience this. And it isn’t easy, I get it. It breaks the spirit of the person. If you have been friends for a long time and remember the person as the most happiest one then you have to be prepared for it to change. Because it will. There will be days when they close up and stay away from everything. And there will be days when they want to be around people as much as possible. In that case, please don’t close them out. I beg you. It makes their world even worse because the nasty thoughts will get the best of them.

I can’t never blame the people if it’s too much for them to handle. Every day with this is different. Some days I do feel like I could fight the world and other days I feel like I never want to wake up. It’s harsh to say but this is the truth.

So. This is the conclusion of what has been going on and what I am dealing with right now. And to finish it then I ask you to be kind to people around you, you can never know what is happening to them. And when you see that something is wrong then just be there for the person, offer your shoulder when you feel they need to cry or just an ear to listen them out. And never close them out. It will only make everything worse.

If you have any questions about it or want to know more about then don’t be afraid to ask. You can always write in here or if you want to talk privately then you can write me in any of my social media accounts.

And for any disclaimers out there then this post is not for seeking attention but showing others that it is important to speak up. To make talking about your mental and physical health okay and normal, not as a tabu thing.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook

IMG_9894

Ma tahan midagi üles tunnistada. Ma olen seda varjanud peaaegu, et kõigi eest, aga ma ei suuda seda enam teha. Ma ei plaaninud sellest veel pikka aega rääkida, kuid ma kardan natuke, mis võib juhtuda kui ma seda ei tee.
Põhjus, miks ma olen viimase paari kuu jooksul olnud netist rohkem eemal on see, et 5ndal aprillil diagnoositi mind juveniilse ideopaatilise artriidiga (ehk lühidalt öeldes JIA).

Kes pole sellega tuttav siis lühidalt öeldes on see seisund, kus mu enda keha on pöördunud iseenda vastu ning selle tulemusena hakanud mu liigiseid ründama. Minu jaoks põhjustab see ägedat valu nii mõlemates randmetes ning põlvedes. Ning selle tulemusena võivad mõned kõige lihtsamad ja igapäevasemad asjad mulle raskeks osutada.

Ma soovin, et ma saaksin öelda, et see põhjustab valu mulle ainult füüsilisel tasandil. See mängib mu mõtetega ning paneb mind igapäevaselt proovile. Kuna iga hommik ma ärkan üles ja ma tunnen seda. Ma tunnen seda lõpmatut valu igal pool. Ning see murrab mu südame, kuna olen olnud sunnitud loobuma mõnest asjast, mida ma armastan. On olnud nii palju päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam võidelda selle vastu, kuna see on võtnud minult juba nii palju. Ma olen kaotanud enda kõrvalt inimesi, kes ma soovin, et poleks lahkunud. Kuid sel hetkel ma pean hakkama endale jällegi meelde tuletama, et on veel nii palju mille pärast võidelda ning et ehk lõpuks tasub see käik ära. Ehk läheb siis kõik kergemaks. Ehk ühel päeval on kõik parem. Ning sel hetkel seisavad minu kõrval inimesed, mes tõeliselt hoolivad minust and armastavad mind kogu oma südamega.

Ma saan öeda, et ma mõistan neid, kelle jaoks on seda kõike liiga palju, et lihtsalt olemas olla minu jaoks, kuna ma olen olnud selles olukorras, kus ma olen sõbra rollis. Ma siiani olen. Nii et ma saan sellest aru. See on raske. See murrab selle inimese vaimu, kes seda läbi elab. See inimene muutub niivõrd palju, et võib mõnele tunduda lausa võõrana. Kui enne oli see inimene pidavelt rõõmus ja positiivne inimene, kes uskus maailma headusesse siis ole valmis, et see muutub. On päevi, kus see inimene tahab olla ainult üksina ning on sulgenud oma mõtetesse. Ning on päevi, kus ainuke asi mida ta üle kõige tahab, on olla inimeste keskel. Ning see on hetk, kus sa ei tohiks inimest kõrvale heita. Kuna need mõtted, mis hakkavad sel juhul ligi tulema, ei ole ilusad ega õnnelikud.

Enda seisukohalt saan öelda, et see poleks minust aus, kui ma süüdistaks neid inimesi lahkumises, kui see on liiga palju nende jaoks. Kuna see mis toimub mu enda peas on selline, kuhu ma ei tahaks kedagi lasta. See pole ilus. Mõned päevad on sellised, kus ma tunnen, et ma suudan kogu maailmale vastu olla ning teistel päevadel on ainukeseks mõtteks see, et ma ei tahaks enam kunagi üles ärgata. Seda on karm öelda, kuid see on tõsi. 

Niisiis. See on siis kokkuvõte sellest, mis on viimasel ajal toimunud ning millega ma pean hetkel hakkama saama. Ning lõpetuseks tahan veel paluda, et oleksid lahke ja sõbralik nende vastu, kes on su ümber, sa ei või kunagi teada, mis nende elus toimuda võib ning paar head sõna võib olla nende päeva tipphetk. Ja kui sa näed, et midagi pole õigesti siis lihtsalt ole seal selle inimese jaoks, paku oma õlga, millel nutta või kõrva, mis lihtsalt kuulaks, mis vaevab nende südant. Ära kunagi tõuka neid eemale. See teeb ainult asja hullemaks.

Kui sul on mingeid küsimusi võid tahad rohkem selle teema kohta teada, siis võib mulle alati siia ja ka mu sotsiaalmeedia kontodel privaatselt kirjutada.

PS. Mainin ka ära, et see postitus pole mõeldud selle jaoks, et otsida tähelepanu või haletsust, vaid selleks, et näidata ka teistele, et sellisest asjadest rääkimine on tähtis. Et see pole mingisugune tabu asi, millest keegi ei tohiks rääkida. 

Kust mind veel leida| YouTube | Instagram | Twitter | Facebook 

How to choose a puppy for life?

Lately, I was asked when getting a puppy, how do you know which one to get.
Since it is a hard and important decision I thought that I am just going to point out some things that I used when I got my little baby boy.

  • Go to the place where you are thinking of getting your little one. You can’t really make a decision looking at a photo.
  • Spend a little time with all the puppies, you may never know who will be the one.
  • Listen to what your heart says. When it feels right, then that’s the right puppy for you.

Anyway that’s all the little tips I have for you. I know this is a really short post but I still hope it helped any of you when you are thinking of getting yourself a little one.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

DSC_0583

Hiljuti küsiti minult, et kui kutsikat võtta siis kuidas valida seda õiget. Niisiis mõtlesin üles kirjutada mõned punktid, mis võivad aidata sul valida just õiget lemmikut enda jaoks ning mis aitasid teha valikut minul, kui sain oma pisikese sharpei-beebi.

  • Mine sinna kohapeale, kust kavatsed omale kutsika võtta. Sa ei saa sellist otsust teha vaid pilti vaadates.
  • Kohapeal olles veeda natuke aega kogu pesakonna kutsikatega, sa ei pruugi iial teada, milline on õige sinu jaoks.
  • Kuula oma süda. Kui sa tunned, et see pisike on kasvõi natukene erilisem kui teised siis on see ilmselt sinu pisike sõbrake kogu eluks.

Igastahes, need on kõik punktid, mida minu arvates tuleks jälgida ja millega arvestada, kui valida endale lemmikut. Ma tean, et see polnud just kõige pikem postitus, kuid loodan siiski, et see aitas kasvõi ühte inimest mingil määral.

Kust mind veel leida | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

#VantagePoint

I have always been a free spirit. I love to live life freely, just do what makes me happy and leave all the negativity behind me. I love to travel, to discover new places and culture, to meet new people and make new friends. That’s who I have always been.

And travelling is one of my favorite things in the world. It makes me happy. It lets me discover something new and exciting. And all the beauty I can capture to my brain forever. So recently where ever I go a camera is always a must for me. Some may think that those who take a lot of photos when travelling and put them up somewhere, just want to show that they have been there or something along those lines.

But for me it’s more of catching a beautiful moment I want to look back in the future. And carrying a hefty camera is always not the best choice. So a little compact camera that you can fit everywhere and offers you an amazing quality photos comes really handy. And this is exactly what the Light L16 Camera by Light.co can do for you! I was introduced to this camera recently and so far it seems like a dream for free spirits just like me so I am beyond excited to be a part of the #VantagePoint project!

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

GR-Photos-64GR-Photos-49

Fitting in

Why is it that some people are more popular than others? Because they are more beautiful or smarter? Or is it just something that makes everyone want to be around them?

I am definitely the one who feels out of place all the time, like I don’t fit in anywhere anymore, especially in school. Especially since fall.

You know why?

Oh of course not. How could you? I rarely mention that. It’s because all my friends are in the same school as I am but in different classes. So that mans that I almost never see them. And that’s where my problem is. I am just drifting more further away from them as the days pass by. They find new friends. They move on.

But I don’t know how to do that.

I don’t know how to get so close with someone who I can tell them all my secrets and know that they keep them. I don’t trust people.

So I am alone. I spend most of my weekend at home behind my computer or reading. Of course it may sound so cozy and nice but when it’s been like this for over eight months, you’ll get really lonely.

I can never blame them. They didn’t do anything wrong.

But I want to fit in. I want to go out with my friends on weekends.
I want to laugh from the heart. I want to laugh until my eyes are tearing up. Until my face and stomach hurt from laughing.

I haven’t done that for so long. And I really miss it.

If you have any suggestions or tips on how to get over these kinds of feelings, I am all ears.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Miks on nii, et mõned on lihtsalt populaarsemad kui teised? Sest nad on ilusamad või targemad? Või on neis lihtsalt midagi lisaks, mis tahab panna teisi nende läheduses olema?

Ma olen üks nendest, kes tunneb, et nagu ei sobi väga teiste hulka, eriti just koolis. Eriti alates sügisest.

Tead miks?

Loomulikult mitte. Aga kuidas sa saaksidki? Ma ei räägi sellest just kuigi palju. Igastahes, kõik, kellega varem suhtlesin, on nüüd küll ikka samas koolis, aga erinevates suundades ehk siis ega neid väga ikkagi ei näe. Ja siit saabki mu probleem alguse. Ma tunnen, et ma eemaldun neist iga päevaga üha kaugemale. Ja nad leiavad uued sõbrad. Nad liiguvad edasi.

Loomulikult ma ei arvagi, et kogu maailm peaks minu ümber keerlema, ma pole nii enesekeskne. Ma tean, et neil on on oma elu ja see lihtsalt on nii. Kuid see ei tähenda, et ma igatseks neid. See ei muuda kunagi seda tunnet.

Aga ma lihtsalt ei oska seda.

Ma ei oska inimesi usaldada, mistõttu on ka raskem sõpru saada. Ükskõik kui väga ma ka tahaks.

Niiet ma olen üksi. Ma veedan peaaegu iga nädalavahetuse kodus kas siis arvuti või raamatu taga. See võib tunduda mugav ja tore, aga pikapeale see enam selline pole. Ning see viib mind pideva üksinduse tundeni.

Aga ma tahan sobida kuhugi. Ma tahan olla vabal ajal koos sõpradega. Ma tahan naerda kogu südamest. Ma tahan naera, kuni mul hakkavad pisarad voolama. Kuni mu nägu ja kõht juba valutavad.

Ma pole seda nii pikka aega teinud. Ma igatsen seda tohutult.

Kui teil on mingisugust nõu mulle, kuidas saada sellest tundest üle või nippe kuidas hakata inimesi uuesti rohkem usaldama, siis ma olen üks suurkõrv.

Kust mind veel leida | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep