Magic of Purple

Hello! The long waited post is finally here! I got the photos a while back actually but WordPress has been playing with me because for some reason the photos had a terrible quality each time I have tried to upload them here. And yes, They look absolutely beautiful and high quality everywhere else.

But here are some of my favorite photos from my photoshoot. Enjoy and let me know what do you think of this new and totally different hairstyle!

Photographer: Ako Lehemets

Heihopsti! Ja ongi see kauaoodatud postitus teie ees! Ma sain pildid juba päris tükk aega tagasi, aga kuna mina ja WordPress pole viimasel ajal just kõige paremini läbi saanud siis oli pisike probleem – nimelt iga kord kui üritasin neid pilte siia üles panna, siis kvaliteet oli nii halb, et ma lihtsalt ei suutnud veenda ennast neid üles panema. Ning jah, pildid on muidu super kvaliteediga nii et viga peab kuskil siin leiduma. Iseasi, aga kus siis ikkagi täpsemalt.

Igastahes, siin on siis mõned minu lemmikud pildid, mis nädala eest tehtud said. Anna teada kuidas pildid meeldivad ning ka mis arvad sellest uuest ja totaalselt teistsugusest soengust!

Fotograaf: Ako Lehemets

1-261-50.jpg1-281-271-551-57

I have been keeping a secret..

I need to confess something. I have been hiding something from all of you but I can’t keep it inside anymore. I wasn’t planning to talk about it for a long time but I am afraid what will happen if I don’t talk about it.

The reason I haven’t been online that much for the past few months is because on April 5th I was officially diagnosed with JIA aka Juvenile Ideopathical Artritis.

Who is not familiar with it then shortly said it’s a condition where my own body has started attacking my joints. For me it has caused severe pain in both of my wrists and knees. And this makes even the most simple and most everyday things harder for me than they are for most people.

I wish I could say that it only hurts me physically. It plays with my mind and tests my own limits. Because every morning I wake up and I feel it. I feel it everywhere. It breaks my heart because I had to give up some things that I love. There are so many days when I was ready to give up and not fight it because I lost a lot because of this. I lost some people. But then I have to remind myself that hopefully gets easier. That one day I will be better. And there are only people next to me who truly care about me and love me with their whole heart.

I have been also in a role of the friend who sees the other person experience this. And it isn’t easy, I get it. It breaks the spirit of the person. If you have been friends for a long time and remember the person as the most happiest one then you have to be prepared for it to change. Because it will. There will be days when they close up and stay away from everything. And there will be days when they want to be around people as much as possible. In that case, please don’t close them out. I beg you. It makes their world even worse because the nasty thoughts will get the best of them.

I can’t never blame the people if it’s too much for them to handle. Every day with this is different. Some days I do feel like I could fight the world and other days I feel like I never want to wake up. It’s harsh to say but this is the truth.

So. This is the conclusion of what has been going on and what I am dealing with right now. And to finish it then I ask you to be kind to people around you, you can never know what is happening to them. And when you see that something is wrong then just be there for the person, offer your shoulder when you feel they need to cry or just an ear to listen them out. And never close them out. It will only make everything worse.

If you have any questions about it or want to know more about then don’t be afraid to ask. You can always write in here or if you want to talk privately then you can write me in any of my social media accounts.

And for any disclaimers out there then this post is not for seeking attention but showing others that it is important to speak up. To make talking about your mental and physical health okay and normal, not as a tabu thing.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook

IMG_9894

Ma tahan midagi üles tunnistada. Ma olen seda varjanud peaaegu, et kõigi eest, aga ma ei suuda seda enam teha. Ma ei plaaninud sellest veel pikka aega rääkida, kuid ma kardan natuke, mis võib juhtuda kui ma seda ei tee.
Põhjus, miks ma olen viimase paari kuu jooksul olnud netist rohkem eemal on see, et 5ndal aprillil diagnoositi mind juveniilse ideopaatilise artriidiga (ehk lühidalt öeldes JIA).

Kes pole sellega tuttav siis lühidalt öeldes on see seisund, kus mu enda keha on pöördunud iseenda vastu ning selle tulemusena hakanud mu liigiseid ründama. Minu jaoks põhjustab see ägedat valu nii mõlemates randmetes ning põlvedes. Ning selle tulemusena võivad mõned kõige lihtsamad ja igapäevasemad asjad mulle raskeks osutada.

Ma soovin, et ma saaksin öelda, et see põhjustab valu mulle ainult füüsilisel tasandil. See mängib mu mõtetega ning paneb mind igapäevaselt proovile. Kuna iga hommik ma ärkan üles ja ma tunnen seda. Ma tunnen seda lõpmatut valu igal pool. Ning see murrab mu südame, kuna olen olnud sunnitud loobuma mõnest asjast, mida ma armastan. On olnud nii palju päevi, kus ma tunnen, et ma lihtsalt ei jõua enam võidelda selle vastu, kuna see on võtnud minult juba nii palju. Ma olen kaotanud enda kõrvalt inimesi, kes ma soovin, et poleks lahkunud. Kuid sel hetkel ma pean hakkama endale jällegi meelde tuletama, et on veel nii palju mille pärast võidelda ning et ehk lõpuks tasub see käik ära. Ehk läheb siis kõik kergemaks. Ehk ühel päeval on kõik parem. Ning sel hetkel seisavad minu kõrval inimesed, mes tõeliselt hoolivad minust and armastavad mind kogu oma südamega.

Ma saan öeda, et ma mõistan neid, kelle jaoks on seda kõike liiga palju, et lihtsalt olemas olla minu jaoks, kuna ma olen olnud selles olukorras, kus ma olen sõbra rollis. Ma siiani olen. Nii et ma saan sellest aru. See on raske. See murrab selle inimese vaimu, kes seda läbi elab. See inimene muutub niivõrd palju, et võib mõnele tunduda lausa võõrana. Kui enne oli see inimene pidavelt rõõmus ja positiivne inimene, kes uskus maailma headusesse siis ole valmis, et see muutub. On päevi, kus see inimene tahab olla ainult üksina ning on sulgenud oma mõtetesse. Ning on päevi, kus ainuke asi mida ta üle kõige tahab, on olla inimeste keskel. Ning see on hetk, kus sa ei tohiks inimest kõrvale heita. Kuna need mõtted, mis hakkavad sel juhul ligi tulema, ei ole ilusad ega õnnelikud.

Enda seisukohalt saan öelda, et see poleks minust aus, kui ma süüdistaks neid inimesi lahkumises, kui see on liiga palju nende jaoks. Kuna see mis toimub mu enda peas on selline, kuhu ma ei tahaks kedagi lasta. See pole ilus. Mõned päevad on sellised, kus ma tunnen, et ma suudan kogu maailmale vastu olla ning teistel päevadel on ainukeseks mõtteks see, et ma ei tahaks enam kunagi üles ärgata. Seda on karm öelda, kuid see on tõsi. 

Niisiis. See on siis kokkuvõte sellest, mis on viimasel ajal toimunud ning millega ma pean hetkel hakkama saama. Ning lõpetuseks tahan veel paluda, et oleksid lahke ja sõbralik nende vastu, kes on su ümber, sa ei või kunagi teada, mis nende elus toimuda võib ning paar head sõna võib olla nende päeva tipphetk. Ja kui sa näed, et midagi pole õigesti siis lihtsalt ole seal selle inimese jaoks, paku oma õlga, millel nutta või kõrva, mis lihtsalt kuulaks, mis vaevab nende südant. Ära kunagi tõuka neid eemale. See teeb ainult asja hullemaks.

Kui sul on mingeid küsimusi võid tahad rohkem selle teema kohta teada, siis võib mulle alati siia ja ka mu sotsiaalmeedia kontodel privaatselt kirjutada.

PS. Mainin ka ära, et see postitus pole mõeldud selle jaoks, et otsida tähelepanu või haletsust, vaid selleks, et näidata ka teistele, et sellisest asjadest rääkimine on tähtis. Et see pole mingisugune tabu asi, millest keegi ei tohiks rääkida. 

Kust mind veel leida| YouTube | Instagram | Twitter | Facebook 

Photography Talk

I feel like I haven’t talked much about why or when I started photography, you just kind of saw it come up in blog just out of the blue. But it’s a really big part of my life and it’s something that I want to share with the world. It’s my form of art.

Ma tunnen, et ma räägin selles pisikeses blogipesas üsna palju oma elust ja sellega seonduvatest mõtetest, kuid ma pole kunagi seletanud kuidas ma hakkasin fotograafiaga tegelema ja üldse miks. See lihtsalt ühel päeval ilmus siia nagu puhtast õhust. Või noh tegelikult mitte täielikult, aga noh, saate ju aru 😀
Kuid fotograafial on praegusel hetkel minu elus üsnagi suur roll niiet ma tahan seda jagada teiega. Enda kunstivormi, midagi mis kuulub ainult mulle.

GR-Photos-18.jpg

Why? As you already know, I am quite an artsy person but getting the inspiration to draw is not the same as it used to be when I was younger. And dance, well, I love it but it’s not my art. It’s someone else’s creation, not mine. But I want to create something that is truly and only mine. No one else’s. I can create and develop the image I have in my mind, the images and creations that come to me.

Miks? Kui oled mind juba natuke pikemalt jälginud siis ilmselt tead juba, et ma olen ürna kunstiline inimene, kuid kahjuks pole mul viimasel ajal olnud absoluutselt mitte mingit inspriratsiooni joonistamise jaoks võrreldes sellega, mis see kunagi oli. Ning tantsimisega on lugu nii, et see pole minu loodud kunst. See on kellegi teise kujutlus ja visioon, mitte minu. Kuid ma tahan luua midagi, mis on ainult minu ning loodud minu nägemuse järgi.

GR-Photos-13

When? I really liked taking photos and making videos even when I was younger, just for fun with my friends. But then life got into the way and I sort of lost my passion for it until last year when I attended in a media camp where I and a group of other young creatives made our own news show. There was also a group of radio and blog people but I was in a television group. And I loved it there. I got my passion back. I got back what I loved and learned to be better. After the camp I just took photos with my phone as I didn’t have a proper working camera but as for my birthday and graduation gift I got my first DSLR camera 3 months later. I couldn’t be more happier. And after that I started learned everything about my camera and how to work with it to create what I have in my mind. And about six months later aka today, I am still learning. I am learning to be better and be my own creative mind.

Millal? Mulle on alati meeldinud teha pilte ja filmida, lihtslt lõbu pärast koos sõpradega. Kuid kuna tuli teisi asju ette siis see kirg fotograafia vastu kadus lihtsalt kuidagi ära. Kuid see tuli tagasi, kui osalesin ühes multimeedia laagris möödunud aprillis. See oli koht kus koos teiste noorte loojatega pidime kõigest 2 päevaga suutma teha oma uudistesaate ehk siis kavandama ning välja mõtlema lood, valima välja neist parimad, filmida ning lõpuks ka monteerida kõik kokku. Ning ma leidsin taas selle pisiku nii fotograafia kui ka filmiduse vastu (niivõrd-kuivõrd võib minu pisikesi videojuppe nimetada just filmiduseks, aga las see jääb, see oli parim, mis ma selle aja kohta oskasin :D). Igastahes September oli lõpuks see aeg kui sain lõpuks oma esimese ihaldatud ning kauaoodatud peegelkaamera. Ning pärast seda olen lihtsalt õppinud ja katsetanud kõike ise – minu arust kõige parem õppimise viis. Kuid ma õpin iga päevaga järjest rohkem ning saan ka järk-järgult järjest paremaks.

_MG_9952

Since I don’t want to make this post too long I am going to stop here for today. But be sure to let me know if you want part 2 or 3 where I share my tips, what I have learned so far and how to get the most out of your gear. 🙂

Igastahes, kuna ma ei taha seda postitust ajada liiga pikaks siis ma panen siia nüüd pausi. 😀 Kuid kui tahate rohkem teada sellest kuidas midagi teha ning mingisuguseid nippe teada saada siis andke teada ja tulevad ka järgmised osad sellele postitusele. 🙂

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

2 (4)

Life as a dancer

Dance. It’s something that has had a huge impact on my life yet I haven’t talked about it much in here. But I think it’s finally time to talk more about it.

Those who know me, know that I have been involved with dance since I was a little girl. I started with gymnastics, went on to learn more about show dance and ended up with street dance. They all made an impact on me and made me the way I am. It has taught me to be more patient, to work hard for what I want and to dream big.

It formed my personality and it has made me more confident. Because it takes a lot of confidence to step up on that stage, perform, show your emotions and give your absolute everything. Just before I get up on that stage, I feel major jiggles on my stomach but it makes me feel alive.

But when the room goes dark and just seconds before the music starts, I feel the spotlight, I feel that all the hours I have spent practising and working for that one moment, that it was all worth it. That all the pain and the tears were worth it in the end. And you can’t imagine how all this happiness bursts out and the tears and shakes start to happen when you get the result you have hoped for so long. It feels unreal. It feels like it isn’t even happening to me.

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Tants. Miski, mis mõjutab mu elu suurel hulgal, kuid millest pole siin peaaegu et üldse rääkinud. Aga viimaks on aeg, või mis te arvate?

Need, kes mind isiklikult tunnevad, teavad, et ma olen tanntsimisega tegelenud juba väiksest saati. Alustasin küll täiesti teistsuguse stiiliga, aga unustanud ma seda sellegi poolest pole ehk siis kõigepealt hakkasin tegelema iluvõimlemisega, edasi õppisin show-tantsu ning lõpuks olen jõudnud tänavatantsuni välja. Iga periood kui tegelesin nende erinevate stiilidega erinevates stuudiotes, on jätnud oma jälje.

Need kõik on mõjutanud mu elu erinevatel aegadel ja teinud mind sellisekss nagu ma olen praegu. Need õpetasid mulle suuremat kannatlikust, töötama selle nimel mida ma tahan ja unistama suurelt. Tantsimine on mulle andunud ja õpetanud nii palju. See on andnud mulle enesekindlust, rõõmu, tahet püüelda kõrgemale ja teinud mind tugevamaks. Ja seda kõike on vaja kui sa astud lavale.

Kui sa astud sellele lavale, esitad kogu oma viimaste kuude töö selle lühikese kolme minuti jooksul, kui annad endast kõik, et teha oma suurimad unistused teoks. Ja kõigest sekundid pimeduses enne seda kui muusika mängima läheb, tunnen, et kogu see töö ja vaev oli lõpuks seda väärt. Ja kõige parem, uskumatum ja emotsionaalsem moment on see kui, saad tulemuse, mide oled nii kaua oodanud ning mille nimel tööd teinud. See on kõige uskumatum tunne maailmas.

Kust mind veel leida | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

What if everything keeps going wrong?

I think everyone has had the bad days – the days when you just feel like everything goes wrong no matter what and you are just stuck and waiting for the day to finally over.

I can honestly say that I have had quite a few days like this, especially recently. It just feels like I try too hard to make things good but it ends up not being that. And because of that I also haven’t felt quite like myself, like I am disconnected from everyone and everything. It seems a little strange but it’s just that. I feel like I am sitting on the sidelines while everything else just keeps moving forward. So what to do? How do connect with your inner self again and find peace?

All I can say that there is no easy solution, no easy fixes. You just have to let go of everything that bothers you to be happier again. It’s not easy because sometimes you don’t even know what exactly bothers you so (obviously) it’s hard to let go.
You have to take some time off of the life around you and do what makes you happy. For me it’s lighting some candles and cuddling up with a good book to distract me. Oh and taking a hot bath and watching a movie is also something that relaxes me although I don’t do that nearly enough.

What are your tips & tricks to make peace with your inner self?

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Ma arvan, et kõigil on halbu päevi – päevi, kus sa tunned, et ükskõik mida sa ka ei teeks, kõik läheb ikka valesti ja seejärel lihtsalt ootad, et saabuks õhtu, et magama minna ja see kohutav päev lõpuks seljataha jätta.

Mul on olnud just viimasel ajal väga palju selliseid päevi. Kõik lihtsalt läheb valesti ja ma ei oska kuidagi seda parandada, sest isegi kui üritan teen lihtsalt kõik hullemaks. Niiet parem on kõik rahule jätta. Ning selle tõttu ma pole tundnud nagu ma oleks mina ise, nagu ma oleks oma kehast eemal ning vaatan kõike juhtuvalt kõrvalt ja imestan, miks asjad on nii nagu nad on. Niisiis, mida teha? Kuidas sa lood selle ühenduse oma sisemise minaga ja leiad rahu? (jah, ma mõistan, et see jutt võib kõlada väga hipilikult, aga las ta jääb.. :D)

Ma saan vaid öelda, et sellele pole mingit imekiiret ja lihtsalt lahendust. Kuid kõige tähtsam sellise olukorra juures on lihtsalt lahti lasta kõigest, mis sind vaevab. Ning loomulikult on parimaks ravimiks alati ka nende asjade tegemine, mis sulle meeldib või siis rahustavad sind. Minu jaoks on sellised tegevused näiteks küünlate süütamine ning seejärel tekkide alla pugemine ja matta ennast mõnda heasse raamatusse. Ja loomulikult pole mitte midagi lõõgastavamat kui teha üks hea kuum vann ja panna mängima mõni mõnus film.

Millised on sinu nipid, et saavutada rahu oma sisemise minaga?

Kust mind veel leida | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

The Holly Jolly Christmas Tag

Hello everyone! So since Christmas is just around the corner I thought that I would do this fun little tag to start off with my Christmas themed posts. Anyway, I have gathered up 13 questions that maybe also help you to get to know me a lot more better! 🙂

Heii! Kuna jõulud on peaaegu, et juba nurgataga siis ma tahtsin teha ühe lõbusa postituse, kus on 13 jõuluteemalist küsimust. Ning selle postitusega alustan ma ka oma jõuluteemalisi postitusi, kuna neid on üpriski palju üsna pea tulemas! 😉

1. Favorite Christmas movie?  || Lemmik jõulufilm?
12 Dates of Christmas, I watched it either last year or a year before that and I freaking love it and the storyline is so so good. || 12 Dates of Christmas, ma vaatasin seda kas eelmine või üleeelmine aasta, aga ma armastan seda filmi, see on lihtsalt nii hea ja armas lugu.

2. Have you ever had a White Christmas? || Kas sul on kunagi olnud valgeid jõule?
Almost every single year haha 😀 || Peaaegu iga aasta õnneks 😀

3. Do you start Christmas shopping on Black Friday or wait until the last minute? || Kas sa alustad oma sisseostude tegemisega musta reedel või jätad selle viimasele hetkele?
Somewhere in between, I usually do it in the middle of December || Kuskil nende kahe vahepeal, tavaliselt alustan kuskil detsembri keskpaigas.

4. If you could be in any Christmas movie what would it be? || Kui sa saaksid olla ühes jõulufilmis siis mis see oleks?
Polar Express, who wouldn’t want to go to that place, it’s like a winter wonderland. || Polaarekspress, sest kes ei tahaks minna sinna, see on nagu talve võlumaa.


5. Name all Santa’s raindeers. || Nimeta kõik jõuluvana põhjapõdrad.
Dancer, Rudolf, Comet, Vixon, Cupid, Blitzen, Donner, Prancer, Dasher. I admit that I had to look at least half of these up, I honestly didn’t know all the names haha || Dancer, Rudolf, Comet, Vixon, Cupid, Blitzen, Donner, Prancer, Dasher. Ma pean ausalt tunnistama, et ma pidin vähemalt pooled neist netist üles otsima, kuna ma teadnuki neid. 😀

6. When does your family put up your Christmas tree and who decorates it? || Millal sinu pere paneb kuuse üles ja kes seda kaunistab?
Usually in somewhere in the middle of December. Me and my mom, my sister and dad are not that interested in that haha 😀 || Tavaliselt kuskil ikkagi detsembri keskpaiga poole. Mina ja mu ema, mu õde ja isa pole sellest väga huvitatud 😀

7. Is your Christmas tree real or fake? || Kas sul on kuntskuusk või päris kuusk?
I used to have fake one since I was little but since 2014 we have a real one because now we have room for it.I couldn’t imagine going back to the fake tree as the real one gives me the right Christmas feeling. 🙂 || Üleskasvades oli mul peaaegu alati kunstkuusk, kuna lihtsalt polnud ruumi päris kuuse jaoks. Aga alates aastast 2014 on meil kodus ikka olnud päris kuusk, kuna minu jaoks annab see ikka õige jõulutunde. 🙂

8. Peeking at gifts or to be surprised? || Piiluda kingipakkidesse või olla üllatunud?
To be surprised. Yes I do have the urge to peek sometimes as all the presents go under the tree a few days before but I hold myself back. || Olla üllatunud. Ma ei hakka valetama, kui ütlen, et mul pole seda soovi olnud. Loomulikult on. Eriti arvestades, et meil peres lähevad kingitused juba mõni päev enne jõule kuuse alla niiet pean ennast tagasi hoidma 😀

9. Show us your ugly Christmas sweater if you have one. || Näita meile oma koledat jõulukampsunit kui sul on.
For your sadness I have to say that I have none, I only have one Christmas sweater and I absolutely love it! || Teie kurvastuseks pean ütlema, et mul ei ole ühtegi. Mul on ainult üks jõulukampsun, aga mulle meeldib see väga. 🙂

10. Does your family have a special holiday recipe you like to help make? || Kas sinu perel on mingi eriline pühade retsept, mille tegemsele sulle meeldib kaasa aidata?
I wouldn’t say that we have a special recipe, as I celebrate Christmas with my mom’s side of the family (we are really really close with them  and have always celebrated our Christmas with them) and since there are about 20 of us then each family does a little something so all the food making doesn’t fall on the one who hosts that year. 😀 || Ma ei ütleks isegi, et meil on mingi eriline retsept. Kuna me tähistame jõule mu empsi poolsete sugulastega (me oleme nendega hästi lähadesed niiet oleme alati kõik koos jõule tähistanud) ja meid on kokku umbes 20 siis teeb iga pere ise natuke midagi nii et kogu söögitegemine ei läheks ainult sellele, kelle juures parajasti jõule peame.


11. What tops your Christmas tree? || Mis kaunistus on sinu kuusepuu otsas?
Kind of like this star thingy, but not exactly like a star haha, I don’t know how to describe it 😀 || Mingi selline tähe moodi asi, aga see pole ka päris täht, ma ei oska seletada, mis asi see on haha 😀

12. Do you make New Years Resolutions? Do you stick with them? || Kas sa teed uusaastalubadusi? Kas sa ka nendest kinni pead?
I usually do, yes. But I choose the goals that I know are achievable and what I can actually do. What is the point of even doing them if you can’t keep them? || Tavalist teen küll jaa. Kuid ma valin endale lubadused, mida ma tean, et ma suudan ka saanutada. Mis mõtet on isegi teha uusaastalubadusi, kui sa ei suuda neist kinni pidada?

13. You have been granted one Christmas wish… what will it be? || Sulle on antud üks jõulusoov… mis see on?
Ohhh that’s a hard one. But I think that my grandma would still be here so she could see all the amazing things that have happened over the past 2-3 years and that she could meet my baby boy Lars (aka my puppy). || Vot see on raske küsimus. Aga ma arvan see, et mu vanaema oleks veel meiega, et ta saaks näha kõiki neid imelisi asju, mis on viimase 2-3 aasta sees juhtunud ja et ta saaks tuttavaks me kutsubeebi Larsiga. 🙂

Okay this is all I have for today and I hope that you enjoyed this little Christmas tag, I ad so much fun answering to all of the questions! I also have lot more posts coming up really really soon so don’t forget to stay tuned. 🙂

See on kõik, mis mul teile tänaseks on niiet ma tõesti loodan, et teile meeldis selline pisike jõulupostitus, kus rääkisin lähemalt ühest oma lemmikpühast. Kuna mul on ka palju uusi postitusi üsna pea tulemas siis ära unusta tšekata üle ka mu sotsiaalmeedia kontod, sest sinna tulevad alati esimesena teadaanded ja väiksed sneak peek‘id! 🙂

Where to find me | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – greeteratsep

Life update + chitchat

If you don’t know it already then I am starting my studies in a new school called Viljandi Gümnaasium which is a high school in my hometown (high school in Estonia starts when you are 16 years old and going to 10th grade) and we have a different system there than I had in middle school. And that means that I can study more of what I want. Basically everyone chooses their own specialisations for example who wants to study medicine after then they (probably) choose science and those who are interested in maths are more likely to choose maths-physics. Since I want to study abroad after I finish high school then the most logical choice for me was to choose language specialisation. But there are many other reasons as well.

And going on with that then many people have asked me why I chose to study that. The answer for me is really simple because I know what I want from life. And that’s that I want to take everything this world has to offer and because of that I can’t see my future in Estonia. At least not right now. Of course I can chance my mind and stay in here but for now it’s not what I want. So since I really want to study abroad I have to speak English very good, well if to be honest then fluently so I could understand everything haha. 😀
And if I go on with what I want to do in the future then I can’t say it for sure as I am very indecisive and chance my mind all the time haha. But I kind of do know the direction of what interest me and what I would like to do in the future as well. And the things are either journalism/literature, photography or something with art. Of course there are some requirements that I want my future job to have and that would be that I can do something creative and it would have to have flexible work hours. I don’t really like that my job would be a routine and from one time to another, I want it to be in different times every time so it would be exciting for me to go to work. You may have noticed that I kind of based these choices on my hobbies so they are the most obvious choices for me at the moment.

I know that many think that these are not the most realistic kinds of dreams/options for the future because it’s hard to make it in all of these industries. But so what – I don’t care. These are the things that interest me and I am not that kind of person who could do a job that I do not like. I just can’t so I am going to persuade my dream and believe that it will work out for me in the end. I like to think that if I put enough work and effort into what I want and also believe in myself then I am going to get it.

I am going to stop the chat about my future and school here and will continue with another topic what is something that I quickly want to talk to you about. And the topic is making decisions. I want to talk about this one because of what others have said to me about me coloring my hair half pink (ombre style). I know that just about now you may think how these two are connected but they are, just read on and you will find out how! 😉

So a few weeks ago I decided to do something that I have wanted for years and that was coloring my hair pink, well half-way as I already said.
Okay it’s not as pink as I initially thought I wanted, it’s more pinkish purple or like pink  mixed with dark purple. Haha anyway I hope you get what I mean. But to my surprise I really like this color, it suits me.
The reason why I wanted to talk about it a little is because some of my close family members think that I did it as a sign of rebellion or just because everyone else does that (which they are not FYI!) But you know what? It’s not true. The thing was that I wasn’t really happy with my natural hair color which is this boring potato-skin kind of color and I felt like it wasn’t me and I didn’t like it anymore.

I wanted to put some of that sparkly and bubbly personality of mine to my hair as well because I feel like it represents me a lot more. I am very fond of colors and they make me happy so yes, I colored my hair pink. I did it so that I would feel more like me and that I would feel more confident. Of course it may look bad if not done beautifully but I like to take care of my hair and so far I am absolutely in love with my hair and I have not regretted even once that I did it.
It gives me such a great mood when I get to style my hair now and I feel so much more confident and that was all I wanted out of it.

Oh an that color I have now is not a permanent one so every time I wash my hair it gets more lighter and like more dustier looking until it’s all gone.  So sometime in the near future I have to go to my hairdresser again to let her put the permanent color on so it won’t wash away. I can’t already wait it but the thing is that I am really bad at scheduling my appointments haha so that one is going to be a challenge lol. 😀

And here’s is also a photo of how my hair is now. 🙂
To see more photos then also follow me in Instagram and there are also lots of photos of my everyday life. 😉

Let’s connect | Instagram | YouTube | Twitter | Facebook | Snapchat @greeteratsep

Kes veel ei tea seda siis see aasta asusin õppima uude kooli ehk siis Viljandi Gümnaasiumisse ning suunaks valisin endale võõrkeele suuna. Ning see siis tähendab, et ma õpin süvendatumalt inglise keelt kui teiste suundade õppijad ning see oli ka peamine põhjus miks selle valisin. Kuid on põhjuseid teisigi.

 Nii mõnedki on küsinud, et miks just selle valisin. Minu jaoks on see vastus lihtne, kuna ma tean mida ma tahan. Ma tahan võtta sellelt elult kõik, mis on võimalik ja sel põhjusel ei näe oma tulevikku Eestis. See arvamus võib ka iga hetk muutuda aga praegu vähemalt mitte. Ehk siis kuna ma tahan minna välismaale edasi õppima siis inglise keelt läheb mul igastahes vaja. Ja kui jätkata selle teemaga, et mida ma siis ikkagi elus teha tahan siis vastuseks ma midagi kindlat ei saa öelda, kuna ausalt öeldes olen ma väga otsustamatu vahetevahel niiet ilmselgelt ei oska ma isegi täpset vastust öelda, aga kõige tõenäolisemalt on see tegemist (aja)kirjanduse, fotograafia või kunstiga ehk siis midagi loovat ning mis oleks väga paindlik töö. Ning loomulikult peaks see mulle väga meeldima. Hetkel on need minu jaoks kõige mõistlikumad ja loogilisemad valikud, kuna need kõik on ka mu hobid. 

Ma tean, et mõned arvavad, et mitte ükski neist variantidest pole just kõige reaalsem unistus/tulevikuvalik, kuna nendes on raske läbi lüüa. Aga teate mis? Mind ei huvita. Ma olen sellist tüüpi inimene, kes lihtsalt ei suudaks teha tööd, mis mulle ei meeldi. Mulle meeldib mõelda, et kui piisavalt tööd ja pingutusi panna millegi tegemisse siis on võimalik ka saavutada tulemust mida ma tahan.

Okei, selle kooli ja tuleviku koha pealt lõpetan ma jutu siin ning lähen teise teemaga edasi, aga see on ka selline asi, millest tahtsin kiirelt juttu teha. Ning selleks siis on otsuste tegemine. Ning selle all tahan ma just rääkida sellest, mida mulle on öeldud selle kohta, et otsustasin oma juukseid pooleldi värvida. Ilmselt võid nüüd juba mõelda, et kuidas see teemaga üldse kokku puutub aga vot puutub küll!

Nimelt otsustasin juba paar nädalat tagasi, et aeg on ära teha asi, mida olen juba mitu aastat tahtnud teha ehk siis värvida oma juuksed pooleldi roosaks. Okei, praegu on see värv küll rohkem roosakas-lilla aga mulle väga meeldib ka see. Ning miks ma sellest tahtsin juttu teha oli sellepärast, et mõned mu lähedased arvavad, et tegin seda lihtsalt kiusu pärast või sest teised teevad ka (mida nad ei tee enam nii väga muideks, aga noh ega mid siis ju ei kuulata :D) . Aga teate mis? See pole tõsi. Asi oli lihtsalt selles, et mulle ei meeldinud see üksluine kartulikoore värv, mis mul terve elu on olnud. Ma tahtsin ka oma juustele lisada seda isikupära ja särtsu, mida mulle meeldib väljendada oma riietuse aga ka kunstiga. Värvid on mind alati rõõmsaks teinud niiet miks mitte lisada natuke värvi ka oma juustele, et saaksin olla enesekindlam ja rohkem mina. Ja kui aus olla siis pole ma kordagi seda siiamaani kahetsenud – ma tunnen ennast paremini ning enesekindlamalt ja see ongi see, mida ma tahtsin. 

Hetkel pole mul veel püsivärvi peal ehk siis see värv, mis praegu on peal, kulub iga pesukorraga maha ning varsti on see läinud. Niiet pean lähiajal tegema veel ühe juuksurikülastuse, et saada pähe püsivärv. Ei jõua seda enam ära oodata aga noh see tuletab ka meelde seda, et loogiline ja ainus asi, mida vaja veel teha on helistada ka juuksurile ja aeg panna. Mida ma, aga unustan koguaeg teha haha. 😀

Pisike pilt siis ka millised mu kiharad hetkel välja näevad. Kuna pole püsivärv siis värv ka tuhmub aga siiski mulle meeldib. 🙂

YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat @greeteratsep


Girl Behind The Words #1

As some of you may know, I wanted to do a more personal post a while ago and I asked you guys what you would want to know more about and I got two things that had the same exact amount of votes so I am going to do a little series called Girl Behind The Words so you can get to know me more on a personal level. I am not sure though when I am going to make another one but anyway.

The 2 categories that tied were.. drum roll please…

…childhood and my life as it is now.

For the first post I decided to talk about my childhood.
If to think back then I was a very awkward and pretty unsocial kid. I didn’t have many friends and I was okay with it most of the times. But when your best friend plays with the kids that don’t like you and don’t let to join the games, having very few friends sucked. I always felt odd and different from the other kids, I didn’t particularly liked the things they liked and as kids do, they kind of ignored me and didn’t really acknowledge my existence. It was hard at times but I didn’t let it bother much as I had many friends around the place I lived. It was out of town but there were many kids around my age an I got along with them really well.

But other than that, I was a happy kid. I had lots of animals to play with (at my grandma’s house) but since I have moved quite a lot, I didn’t have any animals of my own although having my very own dog was my biggest wish as long as I can remember. But we went to my grandma’s place a lot. And I loved it. I remember that when we were there, I was playing games with my big sis and always climbing on the trees. It was so much fun because I was the real tomboy girl, I didn’t care about how I looked like, I just wanted to go on a lot of adventures and it was amazing.

The one thing that I really remember is that when I was a bit older and could be out all by myself, me and my friend went to the woods to find something to do as we were both bored to death. We walked pretty far until we found a little stream and next to it was a big and strong tree so we decided that we would build our own tree house there. Of course we did it just by ourselves and no need to say that we didn’t really know how to build a tree house but we tried. After we finished it we were both so proud but neither of us had the courage to climb up to the tree house. We were afraid that we would fall. Then we just hanged around there for a little while and then decided to go back home.A few days passed by and we thought that we should go and check out how our tree house lived but when we went back we didn’t find it anywhere. I guess it was too weak and fell apart. But it’s just my guess haha.

Since this post is already kind of long then I am just going to stop here but if you want to know more then just leave a comment down below and just let me know. This is just a little piece of what my life looked like when I was younger.

Thank you all for reading my little ramble and I hope that maybe you can see a little better what kind of person I actually am. Love you lots, x.

Facebook  Instagram  Twitter  YouTube Snapchat – @greeteratsep

Nagu mõned teist võivad juba teada siis tahtsin juba väga tükk aega tagasi juba teha rohkem sellist isiklikumat postitust ning ma küsisin mida te minu kohta teada tahaksite. Kuna 2 kategooriat, mis teile välja pakkusin said sama palju hääli siis teen mitu postitust pikema perioodi jooksul. 

Ning need kategooriad, mis sama palju hääli said olid… trummipõrin…

…minu lapsepõlv ja milline on minu elu praegu.

Esimeseks postituseks selles seerias otsustasin siis teha enda lapsepõlve kohta.
Nüüd kui ma mõtlen sellele ajale tagasi siis ma olin väga kohmakas ja ebasotsiaalne laps. Mul polnud väga palju sõpru, kuna ma ei osanud sõpru teha ning minu jaoks polnud see enamus ajast probleemiks, et mul oli vähem sõpru kui teistel. Aga raskem oli siis kui ka need kõige paremad ja lähedasemad sõbrad olid koos teistega, kellele ma ei meeldinud. Sel ajal ma veel ei mõistnud, et ma ei saagi kõigile siin maailmas meeldida, mitte keegi ei saa, aga ega siis lasteaialaps sellest ju veel aru ei saa.

Ma tundsin, et olin erinev ja imelikum teistest lastest ja mitte just paremas mõttes.  Kuid ma ei lasknud sellel ennast heidutada, kuna õnneks oli mul enda kodu ümbruses (suhteliselt) palju lapsi ning nendega sain ma väga hästi alati läbi.

Aga peale selle olin ma õnnelik laps. Mul oli palju loomi, kellega mängida vanaema juures maal aga kuna me perega oleme kolinud üsna palju siis meil endal kodus ühtegi kodulooma polnud. Kuigi see on olnud mu suurim unistus nii kaua kui ma mäletan. Kuid me käisime maal vanaema juures suhteliselt palju ning ma armastasin seda.
Ma mäletan, et alati kui me seal käisime siis mina ja mu suur õde mängisime palju erinevaid mänge ja ronisime palju puude otsa. See oli üks mu lemmik tegevus kui ma väiksem olin. Ning see oli väga lõbus kuna ma olin selline maaplika, kes ei hooliud milline ma välja nägin vaid tahtsin koguaeg minna erinevatele nn. avastusretkedele maal ja see oli imeline.

Üks asi, mida ma mäletan väga hästi on see, kui ma olin juba pisu vanem ja võisin olla üksina õues nii et mu õde ei pidanud mind valvama (ehk siis äkki esimeses klassis??). Ühel päeval mina ja mu tolleaegne parim sõbranna otsustasime minna metsa ja otsida endale tegevust kuna meil oli surmigav. Me läksime üpris sügavale metsa (see oli ühe suure tee ääres, mis viis meid kodu juurde niiet me ei eksinud õnneks ära :D) kuni leidsime ühe pisikese ojakese ning selle kõrval oli üks suur puu.


Niiet me siis otsustasime ehitada endale puumajakese, sest et noh, miks mitte! Loomulikult tegime selle valmis kõigest kahekesi ja see on siililegi selge, et kõige kindlam see just polnud. Aga me üritasime ja kuidagi selle valmis ka meisterdasime ja hiljem olime maru uhked enda üle, et sellise khm, iluduse, valmis tegime. Ja veel täisesti ise. Aga kuna hakkas  pimedaks kiskuma siis läksime koju tagasi. Mõni päev läks mööda ning mõtlesime tagasi minna ja vaadata kas me saaksime seal ka juba mängida. Kui oh üllatust, tagasi minnes ei leidnud oma uhket pesa kuskilt üles. Ilmselt see oli juba esimese ööga ära lagunenud ja noh, ega ma ei imestaks ka. 😀

Kuna see postitus on ka juba päris pikaks läinud siis siinkohal täna lõpetan, aga kui tahad rohkem teada siis anna mulle kommentaarides teada. Igastahes see siis on kõigest killuke, milline mu elu on siiamaani olnud kuid ehk saite nüüd minust natuke rohkem teada ja aimu milline inimene ma siis ikkagi olen. 😀

Ja suur aplaus kui suutsid minu khmm, pisikest jutustamist lugeda. 😀