What Kind Of World Do We Live In?

We live in a world, where people are criticised based on their appearance and if you are the kind to wear makeup you are probably being criticised about that as well. Why do we keep telling each other how we should and shouldn’t look like? Why can’t we accept ourselves the way we are? Why do we let others opinion matter so much?

I can’t tell you the answers to these questions because I simply don’t know the answer. But what I do know is that absolutely everyone has the right to be who they are and what they want to look like. That’s it. But that is just my opinion. Anyway I want to tell you a little story.

Hetkel elame me maailmas, kus inimesi arvustatakse nende välimuse põhjal ja kui sa kannad meiki siis ilmselt ka selle põhjal. Miks me ütleme üksteisele millised me peaksime ja millised me ei peaks välja nägema? Miks me ei suuda ennast aksepteerida sellisena nagu me oleme? Miks me laseme teiste arvamusel nii palju ennast mõjutada?

Kahjuks ma ei saa ma isegi nendele küsimustele vastuseid anda, kuna ma lihtsalt ei tea mis need on. Igaühel on õnneks või kahjuks oma arvamus asjadest, mida teised muuta ei saa. Aga mida ma tean on see, et absoluutselt kõigil on õigus olla ja välja nähe täpselt selline nagu ta ise tahab. Jutul lõpp. Ja see on minu arvamus, mille taga ma olen nõus seisma alati. Igastahes ma tahan teile rääkida ühe pisikese loo.

One day I was just talking to a friend of mine in school when we had a little break and somehow we started talking about makeup and appearance. She told me a brief story how even her teacher stereotyped her based on her looks. She thought that my friend was stupid just because she like to wear girly clothes and makeup. And the sentence I heard next pissed me off. The teacher said to my friend after she had asked some question (about chemistry) and my friend actually know the answer the teacher said – “If I look at you, you seem like you don’t know anything but when you open you mouth you actually can say something smart”.

Ühel päeval sattusin koolis olles rääkima ühe oma kaua-aegse sõbrannaga ja kuidagi läks jutt meigi ja välimuse peale, ma täpselt ei mäletagi kuidas, aga läks. Ta rääkis mulle lühikese loo sellest, kuidas üks tema õpetajatest pidas teda üheks kindlaks stereotüübiks lihtsalt tema välimuse põhjal. See õpetaja arvas, et mu sõbranna oli rumal lihtsalt selle pärast, et talle meeldib kanda seelikuid-kleite ja kanda meiki. Lause mida ma järgmisena kuulsin ajal mind lühidalt öeldes vihaseks. Pärast seda kui õpetaja oli küsimuse esitanud talle (midagi keemiaga seotud ehk siis see juhtus keemia tunnis) ja ta teadis õiget vastust siis see õpetaja ütles talle järgmist – “Pealtnäha ei tundu nagu sa teaks suurt midagi, aga kui suu lahti teed siis oskad ikka päris tarka juttu ajada”.

Do you see why this made me so mad? If you are a teacher you can’t just judge someone based on what a person looks like and you definitely can’t say something like that out loud, even if you were just sarcastic. I am really against things like that because you never know why the person does something, before you don’t know the story behind their actions you can’t judge someone. This is my opinion and this is what I stand behind.

And of course don’t forget all the comments I get day-to-day – “Why do you have to wear so much makeup?”, “You look so beautiful, you don’t need makeup.” and so on. I know my reasons and I don’t have to explain myself to anyone. But I am just going to say it in here for once and for all – I wear makeup as it makes me happy. It makes me forget about my horrible skin and acne that tear down my confident every single day. It makes me smile and feeling extremely empowered. This is the way I can be the most confident version of me. And I will always do it for me and nobody else.

Kas sa mõistad, miks see lause ajas mind vihale? Kui sa oled õpetaja siis sa ei saa kedagi hinnata selle põhjal, milline inimene välja näeb ja sa ei tohiks seda mitte mingil juhulõpilasele näkku öelda isegi siis kui see pidi olema sarkasmiga mõeldud. Ma olen väga selliste asjade vastu, kuna sa ei tea teiste põhjuseid selle jaoks, mida ta teeb. Enne kui sa ei tea kogu lugu siis sa ei saa teist inimest arvustada. See on minu arvamus ja ma olen iga kell valmis selle taga seisma.

Ja loomulikult ärme unusta kõiki neid küsimusi ja kommentaare , mida ma päevast-päeva saan ehk siis “Miks ma kannan nii palju meiki igapäevaselt?”, “Sul pole meiki vaja, et ilus välja näha.” ja nii edasi. Neid küsimusi ja kommentaare on lõpmatult. Ma tean iseenda põhjuseid ja ma ei pea kunagi ennast kellegi ees põhjendama. Aga ma ütlen seda siin, et asi kõigi jaoks lõpuks selgeks teha – ma kannan meiki, sest see teeb mind õnnelikuks. See paneb mind unustama, kui kohutavalt halb nahk mul endal on, mis tirib mu enesekindlust iga päevaga alla. See paneb mind iga päev naeratama ja ma tunnen, et mul on rohkem jõudu. See on ainuke viis kuidas ma suudan olla kõige enesekindlam versioon endast. Ma teen seda alati ainult enda ja mitte kellegi teise heaks.

But I also do it because I want to fit in. I want to be noticed and not to be criticised because of my acne. I criticise myself enough and I don’t need to hear this from anybody else, I know everything all to good. I am my worst enemy. I tell myself that I am not good enough or pretty enough although I shouldn’t. I know that I shouldn’t be so hard on myself because of the things I can’t change. I wish it would be different. But this is what society has told us since we were little – to criticise ourselves and others.

I truly hope that one day we all can live in a world where we are not being judged based on our looks. I hope that one day even if you have skin conditions you can go out and nobody criticises you. But maybe I hope too much. What if humans are just not able to turn this off, to turn off that little button inside you that makes you judgmental towards yourself and others? What if we are not able to change anymore? In that case, what is the future like for us?

Aga ma teen seda ka sellepärast, sest ma tahan sisse sobituda. Ma tahan, et mind märgatakse teistel põhjustel ja ma ei taha, et mind kritiseeritakse minu akne pärast. Ma kritiseerin iseennast juba piisavalt ja ma ei pea seda kellegi teise käest kuulma, milline ma ilma meigita välja näen, ma tean seda juba piisavalt hästi. Ma olen enda kõige suurem vaenlane. Ma ütlen endale, et ma pole piisavalt hea ega ilus, kuigi ma ei tohiks endale nii öelda. Ma tean, et ma ei tohiks olla nii karm endaga asjade pärast, mida ma muuta ei saa. Ma soovin, et asi oleks teisiti. Aga see on see, mida ühiskond on meid õpetanud tegema juba väiksest peale – et me peame ennast ja teisi kritiseerima.

Ma südamest loodan, et ühel päeval me suudame elada maailmas, kus kedai ei väärtustata ega hinnata ainult tema välimuse põhjal. Ma loodan, et ühel päeval isegi siis kui sul on nahaga probleeme, suudame välaj minna täiesti loomulikena ja mitte selle pärast halvustatud olla. Aga võib-olla ma loodan liiga palju. Mis siis kui inimesed pole võimelised välja lülitama seda nuppu, mis paneb meid ennast ja teisi arvustama? Mis siis kui me pole enam võimelised muutuma? Milline on sel juhul meie tulevik?

Let’s connect | YouTube | Instagram | Twitter | Facebook | Snapchat – @greeteratsep

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s